Väärtuse langus ei ole kaotus. See on tasu – kindluse hind – ja kui vaadata seda nii, korrastub kogu kasutatud autode turg millekski arusaadavaks.
Siin on väide tervikuna: uue auto hind sisaldab suurt lisatasu teadaoleva ajaloo eest – null omanikku, null avariisid, null tegemata hooldustöid, tehase garantii iga komponendi taga. Auto vananedes ei kulu tegelikult kõige kiiremini mitte metall, vaid kindlus. Iga aastaga lisandub küsimusi, millele müüja ei suuda enam täielikult vastata, ning hind langeb umbes selle võrra, mis maksaks neile vastuste leidmine. Järsk esialgne hinnalangus, mille üle kõik kurdavad, ongi lihtsalt kindluse lisatasu, mis kaob kiiremini kui auto ise kulub.
Kui jälgida miljonit kuulutust tükk aega – meie jälgime praegu 1 108 535 kuulutust 73 turul –, siis on selle jäljed kõikjal näha. Kaubamärgid, mille väärtus langeb kõige aeglasemalt, ei ole tingimata parimate näitajate või varustusega; need on need, mille tulevik on kõige kergemini ennustatav. Selles seisnebki Toyota jääkväärtuse igavavõitu geniaalsus: viie aasta vanune eksemplar on ikka veel üsna kindel masin, mistõttu kindluse lisatasu selle uuena ostmisel oli väike. Luksuslikud Saksa sedaanid kaotavad väärtust kõige rängemini mitte seepärast, et need oleksid halvad autod, vaid seepärast, et nende kaheksanda aasta tulevik on tõeliselt ebakindel – keerulised süsteemid, kallid varuosad, suur vahe hoolitsetud ja hooletusse jäetud eksemplari vahel. Turg ei solva sellega insenertehnilist tööd. Ta hinnastab kõikuvust.
Sama loogika, teine telg: GCC-spetsifikatsiooniga auto võrreldes samaväärse imporditud autoga Pärsia lahe piirkonnas. Identne tehnika, erinev paberjälg – ning kindla ajalooga auto saab lisatasu. Ka läbisõit: vahe 60 000 km ja 160 000 km läbinud auto vahel on osaliselt kulumine, kuid suuresti ennustatavus selle kohta, mis edasi saab.
Kasutatud auto ostja eelis, ümbersõnastatuna
Kui väärtuse langus on kindluse tasu, siis kasutatud auto ostmine tähendab kindluse müümist lühikeseks – nõustud küsimustega hinnaalanduse vastu. Ja siit läheb asi tegutsemisväärseks: osale küsimustest on odav vastata ning hinnaalandus seda ei tea.
Turg hinnastab imporditud auto läbipaistmatu ajaloo järsu alanduse peale sõltumata sellest, kas oksjonipabereid on tegelikult võimalik hankida või mitte. Ta hinnastab suure läbisõiduga eksemplari madalamale sõltumata sellest, kas läbisõit tuli rahulikust kiirteesõidust koos täieliku hooldusraamatuga või hoolimatust linnasõidust ilma selleta. Ta annab kaheksa aasta vanusele autole allahindluse peamiste komponentide pärast muretsemise eest, olenemata sellest, kas ostueelne ülevaatus kinnitaks selle korrasoleku õhtusöögi hinna eest. Kõik need on valesti hinnastatud küsimused: tasu on määratud keskmise ebakindluse järgi ning sina saad osta keskmisest väiksema ebakindlusega auto.
Konkreetselt öeldes ongi see kogu strateegia:
- Maksa kindluse tasu ainult seal, kus kindluse enda loomine on tõeliselt kallis (kontrollimatu ajalugu, avariijärgsed tiitlid, müüjad, kes hoiavad ülevaatusest eemale).
- Pista tasu taskusse seal, kus ajalooaruanne, oksjoniprotokoll või tasuline ülevaatus muudab ebakindla auto üsna kindlaks murdosa hinnaalanduse hinnaga.
- Otsi sügavatest kohortidest, kus antud ebakindluse hinnaalandus kujuneb konkurentsi tingimustes ning tõeliselt turust odavam eksemplar on tuvastatav – meie jälgija poolt praegu märgistatud ~12 800 kohordist odavama auto seast tasub jälitada just neid, mille "põhjusele" leidub vastus.
Milles kriitikutel on õigus
Selle argumendi puhtal versioonil on ausad allmärkused. Osa väärtuse langusest on tõesti kulumine, mitte ebakindlus – kumm, sidur, aku vananevad ajanäidu järgi, olenemata sellest, kui hästi need dokumenteeritud on. Ka maitse-eelistused mõjutavad hindu: mood võib tõmmata terve segmendi väärtused alla ilma igasuguse ebakindluseta ning viimastel aastatel on elektriautode väärtustel olnud tehnoloogiatsükli komponent, mida ükski ülevaatus ei lahenda. Ja kindluse loomisel endal on piirid – ükski aruanne ei tabagi kõike, mistõttu hinnaalandus ei sulgu kunagi täielikult isegi kõige paremini dokumenteeritud kasutatud auto puhul.
Ent miski sellest ei päästa rahvatarkust, mille kohaselt väärtuse langus on lihtsalt raha, mis aurustub. Esimene omanik ostis kindluse täishinnaga ning tarbis suurema osa sellest ära. Sina seisad leti taga, kus seda müüakse edasi allahindlusega, käes tööriistad – ajalooandmed, kohordipõhine hinnastamine, mehaaniku tunniajaline töö –, mis lubavad sul osta enamiku kindlusest tagasi ilma tasu uuesti maksmata.
See asümmeetria ei tundu turu ebaefektiivsusena, kui seda ära kasutada. See tundub, nagu oleksid sa ainus inimene oksjonil, kes kataloogi läbi luges.
