Ma jälgin iga päev kuulutusi 1375 allikast 73 regioonist — suured edasimüüjate grupid laadivad üles kaupa 40-kaupa partiidena, üksikisikud postitavad kell 23 ühe auto, ühe foto ja trükivigadest kubiseva kirjeldusega kuulutuse. Hinnavahe nende kahe maailma vahel on tõeline. Samas on see väiksem ja tingimuslikum, kui interneti üldlevinud tarkus arvab.
Kas eraisiku müüdav auto on tegelikult edasimüüja omast odavam?
Tavaliselt jah, kui võrrelda sama aasta, läbisõidu ja komplektatsiooniga autosid. Edasimüüjal on üür, müügimeeskond, järelvalmistuskulud ja marginaalieesmärk, mis on sisse arvestatud igasse hinda platsil. Eraisikul pole midagi sellest — ta lihtsalt tahab lõpetada kindlustusmaksete tasumise auto eest, millega ta enam ei sõida. See vahe jääb tavaliselt kuskile 8–15% vahemikku võrreldava auto puhul, olles laiem alla viie aasta vanuste autode puhul, kus edasimüüja sertifitseeritud-kasutatud programmid lisavad reaalseid kulusid, ning kitsam vanemate autode puhul, kus edasimüüja enda marginaal on juba kokku surutud.
Aga "võrreldav auto" teeb selles lauses palju tööd. Edasimüüja hind sisaldab tavaliselt ülevaatust, lühikest garantiid ning autot, mis on puhastatud, hooldatud ja mille kõige tõsisemad mehaanilised probleemid on enne platsile jõudmist kõrvaldatud. Eraisiku hind sisaldab täpselt seda autot, sellisena nagu ta parasjagu on, ükskõik millises tegelikus seisukorras. Kui võrrelda neid kahte hinda seda arvestamata, ei võrdle sa autosid — sa võrdled valmistoodet toormaterjaliga.
Kas edasimüüjad tegelikult kaupa teevad, või on sildile märgitud hind päris?
Nad teevad kaupa. Igas edasimüüja hinnas on spetsiaalselt kauplemise jaoks jäetud ruumi — see pole saladus, see on ärimudel. Kuulutatud hind on avapakkumine, mitte põrand. Ma peaksin 5–10% allahindlust edasimüüja küsitud hinnast enamiku kasutatud sõidukite puhul normaalseks kauplemisruumiks, rohkem autode puhul, mis on seisnud üle 60 päeva (edasimüüjad maksavad müümata varude eest laenuintressi ehk nn floor-plan intressi ja see kellatiksumine on ostja parim, kuid vähetuntud kaardivalts).
Eraisikud kauplevad samuti, lihtsalt teisiti. Neid ei suru taga floor-plan intress, kuid samas pole laua teisel poolel ka müügikoolitust. Eraisik, kes on juba oma järgmise auto ostnud, on sageli motiveeritum kiiresti tehingut sõlmima, kui ükski edasimüüja kunagi olla saab.
Mille eest ma tegelikult maksan, kui ostan edasimüüjalt?
Konkreetselt:
| Edasimüüja | Eraisik | |
|---|---|---|
| Hind võrreldes sarnase autoga | Kõrgem | Madalam |
| Müügieelne ülevaatus | Tavaliselt tehtud | Harv — muretse ise |
| Garantii | Lühike garantii levinud | Puudub, kui pole kokku lepitud |
| Õiguskaitse probleemide korral | Mõningane (edasimüüja maine, mõnikord ka õiguslik) | Väga vähene |
| Paberimajandus | Korraldatakse sinu eest | Teed ise |
| Kohapealne finantseerimine | Jah | Ei |
| Vana auto vastuvõtmine | Jah | Ei |
| Kauplemisruum | Sisse arvestatud hinnas | Sõltub müüjast |
Ükski neist ridadest üksinda ei õigusta suurt lisatasu. Kokku aga, ostja jaoks, kes ei taha kulutada laupäeva auto ülevaatusele viimisele ega hoia raha varuks eraisikuga pangaülekande tegemiseks, moodustavad need midagi, mille eest tasub maksta.
Miks nii paljud "liiga hea, et olla tõsi" eraisiku kuulutused osutuvad ikkagi korras olevaks?
Sest enamik müüjaid ei varja midagi — nad lihtsalt ei oska autosid hästi kirjeldada. Ma näen seda pidevalt toorest kuulutuse tekstis enne selle normaliseerimist: keegi paneb auto müüki 15% odavamalt, kui on selle läbisõidu ja komplektatsiooni turuhind, mitte sellepärast, et mootoriplokk on pragunenud, vaid sellepärast, et ta ei teadnud, mis hinnaga sarnased autod müüakse, tal on kiire, või ta lihtsalt tahab autost lahti saada enne riigist lahkumist. Meie tehingujälgimine märgib iga päev umbes 12 800 kuulutust olulisel määral oma regionaalse võrdlusrühma hinnatasemest madalamana ning märkimisväärne osa neist on eraisiku kuulutused, mis on alahinnatud igavatel põhjustel — halvad fotod, hooldusajaloo puudumine, müüja, kes pani kuulutuse üles korra ega ole kunagi hinda tõstnud. Mitte iga alahinnatud auto pole probleemne auto. Mõned on lihtsalt halvasti turundatud.
Samas peidavad end erasektori turul ka tõeliselt halvad juhtumid — üleujutuskahjustus, tagasi keeratud läbisõidumõõdik, dokumendid, mis pole tegelikult puhtad —, sest seal pole kaalul edasimüüja mainet, mida kaotada. See risk on reaalne ja see ongi allahindluse tegelik hind, mitte lihtsalt joonealune märkus.
Kas hinnavahe erineb riigiti?
Mõnevõrra, kuigi ma tahaksin turgude kaupa numbri väljaütlemiseks rohkem andmeid. Mida ma saan allikaid jälgides öelda: riikides, kus kasutatud autode kaubandus käib suuresti kuulutusteportaalide kaudu — meie andmetel tuleb suur osa mahust Belgiast, Poolast ja Tšehhist just era- ja poolprofessionaalsete kuulutuste segust —, kipub hinnakujundus olema õhem ja mürarikkam kui turgudel, kus suured edasimüüjate grupid domineerivad varude üle, nagu näiteks paljus, mida me näeme Araabia Ühendemiraatide andmetes. Õhemad turud tähendavad suuremat varieeruvust autoti, mis toimib mõlemas suunas: suuremad potentsiaalsed allahindlused ja suuremad potentsiaalsed eksimused.
Niisiis, kummalt ma peaksin tegelikult ostma?
Kui sa oskad autot üle vaadata, või oled valmis maksma kellelegi, kes oskab, ja sul on kannatust oodata — siis eraisikult, enamikul päevadel. Kui sa tahad, et tehing oleks korraldatud, finantseerimine paigas ja keegi teine oleks juba ilmsed probleemid tabanud, maksa edasimüüja lisatasu ega tunne selle pärast halvasti. Viga ei ole kummagi valimises. Viga on maksta edasimüüja raha eraisiku kogemuse eest — osta auto ilma ülevaatuse ja garantiita ning siis olla üllatunud, kui kuu aja pärast keegi enam telefonile ei vasta.
