Enamik hommikuid algab mul ühtemoodi: kohv käes, teen päringu meie oma kuulutuste tabelile, otsides lihtsalt midagi, mis sel päeval kahtlasena silma jääb. Teisipäeval oli see 2019. aasta Nissan Leaf, hinnaga umbes 19% madalam kui meie mudel selle läbisõidu ja regiooni põhjal eeldas. Soodushinna märki veel ei olnud — meie monitor ei olnud selleni jõudnud, kuulutus oli ülal olnud ainult neli tundi — aga vahe oli piisavalt suur, et tõmbasin toorandmed ise välja, enne kui automaatne tähistus jõudis üldse käivituda.
Üheksateist protsenti kohordi keskmisest allpool on arv, mis tähendab tavaliselt üht kolmest: kiirustav müüja, andmeviga või puudus, millest kuulutus vaikib. Olen piisavalt palju selliseid asju jahtinud, et teadsin — tabelist üksi ei saa aru, kumb see on —, nii et tegin seda, mida soovitaksin igale lugejale: läksin ja vaatasin tegelikku kuulutust.
Fotod olid korralikud. Läbisõit klappis meie normaliseeritud väljaga, 61 400 km. Varustustase oli SV, keskmine tase, suurema akupatakaga kui baas-S. Hind algses valuutas konverteerus puhtalt, ühtegi valuutavastuolu veidrust, mis on omaette väike kergendus, arvestades kui tihti see piiriüleseid võrdlusi selles äris sassi ajab. Kõik, mis elab struktureeritud väljal, näis korras. Kõik, mida hinnamudel näha suudab, näis korras.
See, mida hinnamudel näha ei suuda, ja mida ükski kuulutus vabatahtlikult ei avalda, on aku tervislik seisund — kui palju originaalmahtuvusest tegelikult veel järel on. Leafi armatuurlaud näitab sulle lihtsustatud tulpdiagrammi, kui tead, kust vaadata, ja mõnel mudelil kuvatakse hoolduse menüüs ka "mahtuvuse" näit, aga see number ei ole ühelgi API-l, ühelgi scrape'il, ja müüjad, kes teavad, et nende aku on tõsiselt vananenud, ei ole absoluutselt motiveeritud sellest kirjelduses rääkima. Meie kuulutuses läbisõidupikkusest üldse juttu ei olnud, ainult "hästi hoitud, üks omanik".
Helistasin. Midagi, mida ma enamiku kuulutuste puhul, mida uurin, ei tee, aga see oli mulle juba kakskümmend minutit uudishimu maksma läinud ja tahtsin mõtte lõpuni viia. Müüja oli tegelikult avameelne — ütles, et auto oli kuus aastat olnud kuumas kliimas, laetud peamiselt kiirlaadimisjaamades avalikes punktides, mitte öösel aeglaselt kodus, ja et täislaengul läbisõit on "nüüd vist 120 kilomeetrit, enne oli pigem 200 ringis". Ta ei varjanud midagi. Tal lihtsalt ei tulnud pähe seda kuulutusse kirjutada, sest tema arust auto töötas korralikult ja hind peegeldas lihtsalt seda, et auto on vanem.
See jäi mulle ülejäänud päevaks meelde kummitama. 40-protsendine läbisõidupikkuse kadu kuueaastasel Leafil ei ole šokeeriv — kiirlaadimisharjumus ja kuumus on need kaks halvimat asja, mida selle põlvkonna aku keemiale teha saab, ja sellel autol olid mõlemad —, aga see on ka asi, mida meie andmete hinnavahest kunagi järeldada ei saaks, sest hinnavahe näis täpselt nagu hea pakkumine ja aku näis täpselt nagu halb, ning kuulutuses ei eristanud mitte midagi neid kaht lugu.
Siin on umbkaudu, kuidas matemaatika jaguneb, kui oled mõne sellise hoolduse menüüt juba näinud:
| Teatatud läbisõidupikkuse kadu | Mida see tavaliselt tähendab | Mida tegelikult kontrollida |
|---|---|---|
| Alla 10% | Normaalne vanusele, madala stressiga laadimisajalugu | Siiski tasub viieminutilise aku-skaneerimisriistaga üle kontrollida |
| 10–25% | Tüüpiline 5+ aasta vanusele, eriti kuumades kliimades | Küsi laadimisharjumuste kohta; kiirlaadimisrohke auto vananeb kiiremini |
| 25–40% | Tõenäoliselt tugev kiirlaadimine või kuumuse mõju | Hangi sõltumatu aku tervise näit enne läbirääkimisi, mitte pärast |
| Üle 40% | Patakas on igapäevase sõidu jaoks kasuliku eluea lõpus | Hinda seda akuvahetuse kandidaadina, mitte kasutatud autona |
Mitte midagi sellest ei tule kuulutusportaalist ja mitte midagi sellest ei tule meilt, ükskõik kui palju andmeid me ka valdame. Me saame öelda, et auto on hinnatud madalalt miljoni võrreldava kuulutuse suhtes. Me ei saa öelda, miks konkreetne akupatakas konkreetses kliimas konkreetse laadimisajalooga sellisesse seisu jõudis, sest asi, mis tegelikult hinda alla tõmbas, ei jõudnud iial ühegi vormi lahtrisse.
Pärastlõunaks olin enam-vähem jõudnud selgusele, et ei nimetaks seda "pakkumiseks" mingis ostjale olulises tähenduses. Hind oli sellise vananemisastmega Leafile õiglane — vaieldamatult isegi heldelt õiglane —, aga õiglane vananenud akule ja õiglane heale akule on kaks väga erinevat autot, mis kannavad sama kuulutusmalli. Kui oleksin tegelikult ostmas käinud, mitte vaid meie oma tabeleid uurimas, oleks käik olnud lihtne: küsi aku mahtuvuse näitu, enne kui kaupled hinnast ühegi dollari maha, ja käsitle müüjat, kes ei saa või ei taha sellist näitu esitada, kui müüjat, kes ei tea seda ka ise.
Sulgesin vahelehe, märkisin rea sisemiselt koos märkusega järgmise elektriauto-spetsiifilise signaali ehitajale ja läksin tagasi hommiku ülejäänud töölõimu juurde. Leaf on ilmselt endiselt müügis. See on ilmselt endiselt mõistlik auto kellelegi, kes mõistab, mida ta ostab. See ei ole lihtsalt see pakkumine, mille meie numbrid sellest tegid, ja see lõhe selle vahel, mida andmestik näha suudab, ja selle vahel, mis aku tegelikult on, osutub kasutatud elektriautode puhul olema kogu lugu — meie omad kaasa arvatud.
