Kindlustus on see osa kasutatud auto ostmisest, millele keegi aega planeerida ei viitsi. Läbisõit on kontrollitud, hind võib-olla isegi meiesugusega võrreldud, mootorikapi alla vaadatud. Siis helistad kindlustusseltsi, pigem formaalsuse pärast, ja number, mis sulle öeldakse, ei klapi sellega, mida peas ette kujutasid. See lõhe — selle vahel, mida arvasid kindlustuse maksma minevat, ja selle vahel, mida see tegelikult maksab — on koht, kus mitmed "head tehingud" vaikselt halvaks pöörduvad. Olen seda mustrit oma andmetes piisavalt paljudes regioonides piisavalt palju näinud, et teada: see ei ole juhuslik. Need on kolm konkreetset kombetüüpi, mis korduvad ikka ja jälle.
Esimene viga: pakkumise käsitlemine formaalsusena, mille lahendad pärast allkirjastamist
See on kõige levinum variant. Ostja leiab auto, kaupleb visalt, maksab ettemaksu või kirjutab isegi omandi üleandmise paberitele alla, ja alles seejärel helistab kindlustuse järele ringi — tavaliselt seepärast, et vajab kindlustustõendit auto registreerimiseks või müügilt äraviimiseks. Selleks hetkeks ei ole ta enam kindlustust ostmas. Ta püüab saada mistahes poliisi piisavalt kiiresti, et üleandmine saaks toimuda, ja kindlustusseltsid teavad täpselt, kui palju mänguruumi see neile annab.
Tavaliselt selgub, et number, mille ostja peas oli, põhines sõbra poliisil, eelmise aasta kindlustusmaksel teisele autole, või lihtsalt hägusel tundel, et "kindlustus on kindlustus". Ei ole. 2.0L turbovariant kindlustatakse väga erinevalt sama mudeli baasmootorist, isegi samal ostuhinnal — ja juhil, kellel ei ole kohalikku kahjunõuete ajalugu, kellel on rahvusvaheline juhiluba, või kes on alla 25-aastane, võib pakkumine tulla kaks-kolm korda kõrgem kui see, mida pikaajaline kohalik juht sama auto eest maksaks. Sellest ei näe kuulutuse lehel mitte midagi. Selgub alles siis, kui tegelikult küsid, ja selleks hetkeks on enamik ostjaid juba otsuse langetanud.
Teine viga: mitte küsida, mis autoga enne sinu omandisse jõudmist juhtus
Meie kuulutuste seas — praegu 1,1 miljonit tükki, 73 regioonis — on need, mille hind jääb oma kohordist märkimisväärselt allapoole, tavaliselt mingil põhjusel madalad. Mõnikord on müüja kiirustamas. Mõnikord on tegu üleujutuse, konstruktsiooniremondi või lõppenud (salvage) tiitliga autoga, mis on kosmeetiliselt korrastatud, kuid paberite peal ei lakka kunagi olema see, mis ta on. Turuhinnast madalam hind võib olla ehtne leid. See võib ka olla auto, millele kindlustusselts ühe pilguga keeldub täiskindlustust väljastamast — jättes sulle vastutuskindlustuse autole, mille eest maksid tõsist raha, mingit väljamakset juhul, kui see varastatakse või jälle mahakantuks tunnistatakse, ja tegelikult mingit võimalust see hiljem edasi müüa kellelegi, kes oma kodutöö ära teeb.
Ostjad, kes siia lõksu jäävad, ei ole naiivsed. Nad lihtsalt käisid läbi ülevaatuse nimekirja — mehaanik, proovisõit, paberid — panemata nimekirja punkti "kas kindlustusselts selle auto puhul üldse kaasa tuleb". See punkt kuulub sinna täpselt nii, nagu mehaaniku aruanne, eriti kõige puhul, mille hind on nähtavalt madalam sellest, mida piirkonnas sarnased autod küsivad.
Kolmas viga: eeldus, et sinu juhiajalugu käib sinuga kaasas
See viga puudutab kõige valusamalt meie rahvusvahelisi lugejaid, ja neid on meil palju — väljarändajaid, kes liiguvad Pärsia lahe koostööriikide (GCC) piires, ostjaid, kes liiguvad ELi riikide vahel, inimesi, kes jõuavad tervele uude turule. Eeldus on lihtne ja vale: et aastatepikkune õnnetusteta sõiduajalugu ja korralik kahjunõueteta soodustus liiguvad kuidagi piiriga kaasa. Enamasti ei liigu. Uue riigi kindlustusseltsid tihtipeale ei saa välismaist ajalugu üldse kontrollida, ja isegi kui saavad, paljud ei arvesta seda nii, nagu sinu endine kindlustusselts arvestas. Nii et see "soodne" kasutatud auto, millele sa uues linnas eelarve seadsid, saabub esimese aasta kindlustusmaksega, mis on arvestatud nii, nagu alustaksid just praegu sõitmist — sest selle kindlustusseltsi raamatupidamise järgi sa tegid just seda.
Olen täpselt sellist kirja lugejatelt sel aastal kaks korda saanud — inimene, kes vahetab riiki, keda edasimüüja kinnitas, et kindlustus "oleks lihtne", ja kes avastab kõva tee kaudu, et lihtne ja taskukohane ei ole üks ja seesama asi.
Mis kõigil kolmel on ühist
Igaüks neist vigadest on tegelikult samaüks viga erinevas kuues: kindlustust käsitletakse detailina, mis järgneb ostule, selle asemel et see olgu number, mis peaks ostu mõjutama. Lahendus maksab pea mitte midagi — telefonikõne või kümneminutiline pakkumistaotlus, tehtud enne raha vahetumist, ei pärast. Küsi müüjalt otse õnnetuste ja üleujutuste ajaloo kohta, ja ei rahuldu sõnaga "puhas" kirjalikku avaldust saamata. Kui ostad üle riigipiiri, helista enne sihtriigi kindlustusseltsile kui praeguse riigi seltsile — tema vastus on see, mis tegelikult loeb.
Mitte midagi sellest ei kajastu kuulutuse hinnas, läbisõidus või varustuse kirjelduses, ja just seetõttu on seda nii lihtne vahele jätta. Auto, mida sul on raha ostmiseks, ja auto, mida sul on raha kindlustada, ei ole alati üks ja seesama auto, ja ainus viis teada saada, kumb see on, on küsida see küsimus ajal, mil sul on veel võimalik tagasi tõmbuda.
